Teie ostukorv on tühi.
Kivikanarbik sinine
Phyllodoce caerulea
Sinine kivikanarbik - Phyllodoce caerulea = Andromeda caerulea L.
Levinud nii looduses kui ka kultuurtaimena. See madalakasvuline, 8-35 cm kõrgune põõsas omab peenikesi varsi, mis on tihedalt kaetud igihaljaste, lineaarsete lehtedega, mille pikkus on 5-15 mm, ja laius 1-2 mm. Vahelduv leheseis. Sellel taimel on omapärased õied. Kui nad puhkevad, on nad helesinised, hiljem muutuvad nad järk-järgult sireliroosaks. Teadlaste arvates toimub selline muutus antotsüaani kogunemisel kroonlehtedesse. Õis sarnaneb kannukesega, millel on pikkust vaid 7-8 mm. Õied on koondunud 2-6 kaupa väikesesse kobarasse varre tippu. Õievarred on kaetud punaste näärmetega. Väga efektsed sinakas-violetsed tolmukotid. Õitsemine looduses kestab juunist augustini, sõltuvalt kasvukohast, kultuurtaimena juulist augustini, ning lühemaajaliselt. Vili, nagu ka teistel kanarbikulistel, kujutab endast pisikest viisnurkset kupart, mille diameeter on 3-4 mm. Seemned väikesed, valmivad augustis- septembris.
Kultuuri toodud 1800 aastal, kuid siiani on vähe levinud oma ebapiisava tuntuse tõttu. Teada on, et looduses kasvab ta kivistel ja rähksetel nõlvadel tundras, kase- ja lehtpuu hõrendikes, kohtades, kus on pikalt lumekate. Vahel kohtab teda liivastel kallakutel, ning ojakallastel. Sageli eluneb koos teiste kanarbikulistega: kamtðatka rododendroniga, kukemarjaga, samuti tarnade ja koldadega. Sellest järeldub, et muld ei ole väga viljakas, on happeline ja piisavalt niiske.
Taim on Sankt-Peterburi Botaanikaaia kollektsioonis, taime kõrgus umbes 10 cm.
Agrotehnika: taimedevaheline kaugus istutusel 30-50 cm. Juurekael tuleb istutusel jätta mullapinnast 2cm allapoole. Kõik konteinertaimed tuleb enne istutamist hoolikalt kasta, mullapall peab olema veest läbi imbunud. Kasvab igasugusel mullal, nii liivasel, kui ka turbasel. Ei talu tihedaid muldi. Mullasegu: liiv, turvas ja kamaramuld võrdsetes osades.
Mulla optimaalne pH 4,5. Kuni 10 cm paksune drenaaþ liivast või räbust. Viljakat mulda ei vaja. Kevadel, kord hooaja jooksul väetatakse täismineraalväetistega- nitroammofoskaga (50-60 g/m2-le), puistatakse mullale ja kastetakse. Normaalsete sademete korral ei vaja kastmist. Kuival ajal kastetakse kord kahe nädala tagant pool ämbritäit m2-le. Seisvat vett ei talu. Noored taimed vajavad kuival ajal sagedasemat ja rikkalikumat kastmist, ning ka piserdamist. Noori istutusi on vaja multšida 5-6 cm paksuse turbakihiga. Lõikamisel eemaldatakse vaid kuivanud võrsed. Täiskasvanud taimede lõikust stimuleerimaks harunemist, tuleb läbi viia ettevaatlikult. Kahjureid ja haigusi pole kultuuril täheldatud.
Talvitub lume all.
Levinud nii looduses kui ka kultuurtaimena. See madalakasvuline, 8-35 cm kõrgune põõsas omab peenikesi varsi, mis on tihedalt kaetud igihaljaste, lineaarsete lehtedega, mille pikkus on 5-15 mm, ja laius 1-2 mm. Vahelduv leheseis. Sellel taimel on omapärased õied. Kui nad puhkevad, on nad helesinised, hiljem muutuvad nad järk-järgult sireliroosaks. Teadlaste arvates toimub selline muutus antotsüaani kogunemisel kroonlehtedesse. Õis sarnaneb kannukesega, millel on pikkust vaid 7-8 mm. Õied on koondunud 2-6 kaupa väikesesse kobarasse varre tippu. Õievarred on kaetud punaste näärmetega. Väga efektsed sinakas-violetsed tolmukotid. Õitsemine looduses kestab juunist augustini, sõltuvalt kasvukohast, kultuurtaimena juulist augustini, ning lühemaajaliselt. Vili, nagu ka teistel kanarbikulistel, kujutab endast pisikest viisnurkset kupart, mille diameeter on 3-4 mm. Seemned väikesed, valmivad augustis- septembris.
Kultuuri toodud 1800 aastal, kuid siiani on vähe levinud oma ebapiisava tuntuse tõttu. Teada on, et looduses kasvab ta kivistel ja rähksetel nõlvadel tundras, kase- ja lehtpuu hõrendikes, kohtades, kus on pikalt lumekate. Vahel kohtab teda liivastel kallakutel, ning ojakallastel. Sageli eluneb koos teiste kanarbikulistega: kamtðatka rododendroniga, kukemarjaga, samuti tarnade ja koldadega. Sellest järeldub, et muld ei ole väga viljakas, on happeline ja piisavalt niiske.
Taim on Sankt-Peterburi Botaanikaaia kollektsioonis, taime kõrgus umbes 10 cm.
Agrotehnika: taimedevaheline kaugus istutusel 30-50 cm. Juurekael tuleb istutusel jätta mullapinnast 2cm allapoole. Kõik konteinertaimed tuleb enne istutamist hoolikalt kasta, mullapall peab olema veest läbi imbunud. Kasvab igasugusel mullal, nii liivasel, kui ka turbasel. Ei talu tihedaid muldi. Mullasegu: liiv, turvas ja kamaramuld võrdsetes osades.
Mulla optimaalne pH 4,5. Kuni 10 cm paksune drenaaþ liivast või räbust. Viljakat mulda ei vaja. Kevadel, kord hooaja jooksul väetatakse täismineraalväetistega- nitroammofoskaga (50-60 g/m2-le), puistatakse mullale ja kastetakse. Normaalsete sademete korral ei vaja kastmist. Kuival ajal kastetakse kord kahe nädala tagant pool ämbritäit m2-le. Seisvat vett ei talu. Noored taimed vajavad kuival ajal sagedasemat ja rikkalikumat kastmist, ning ka piserdamist. Noori istutusi on vaja multšida 5-6 cm paksuse turbakihiga. Lõikamisel eemaldatakse vaid kuivanud võrsed. Täiskasvanud taimede lõikust stimuleerimaks harunemist, tuleb läbi viia ettevaatlikult. Kahjureid ja haigusi pole kultuuril täheldatud.
Talvitub lume all.
Eng.: Blue mountainheath.
